Jutulinnu käsitöö-blogi

Nagu ma avastasin, siis viimane postitus siin on pärit märtsist. Piinlik-piinlik-piinlik.
Aga no mis sa teed - Härra tuli sõjaväest koju ja tänu pole ammu midagi teinud, pole sellist aega väga olnud. Või noh, valetan, näpud on ikka paar korda väga sügelenud ja üht-teist pisikest on ka valmis vorbitud aga pilte pole.
Vahepeal olen ma paar paari randmesoojendajaid(poolkindaid, sõrmedega ja ilma) valmis kudunud ja alles hiljuti (kodust tagasi Tartusse kolides, kus kõik mu käsitöö asjad rõõmsalt suvitasid) sattusin täielikku mummude heegeldamise sõltuvusse.
Nii sai üheks sünnipäevaks valmis heegeldatud lõbus mummuline ja lillekaunistustega kosmeetikakott (millele ema voodri ka õmbles) ning pisike mummuline mobiilikott. Nii kahju, kui mul ka ei ole, hetkel neist pilti ei ole. Läks jälle nii nagu tavaliselt - kinkisin asja ära ja alles siis tuli meelde, et oleks võinud kodus pildi enne teha. Aga panustan sellele, et ehk mõne aja pärast ma selle pildi ikka saan.

Ja täna, täna tabas mind tõeline hullus. Suurest igavusest läksin jälle Isetegija blogidesse tuhnima ja lõpuks otsustasin foorumile ka ringi peale teha. Nimelt leidsin ühest blogist ühe täitsa lihtsa (vähemalt pildi pealt tundub) kampsuni pildi ja enam ei saa seda peast.
Kell on küll täitsa öö juba aga te ei kujuta ette, milline tahtmine on praegu kisaga alla tormata, ema üles ajada, pilti näidata ja küsida, kas minu teooria selle kampsuni tegemise kohta peab vett ja siis varrastele kuuma anda. Isegi lõnga leiaks maja pealt üles, mul on ühele kindlale lõngale silm peale pandud juba pikemat aega, algselt oli plaan masinaga endale kampsun kududa aga mu vaene väeti masin poleks seda lõnga läbi vedanud ja nüüd ei jää üle muud, kui käsitsi varrastele kuuma anda.
Aga tuleb siiski hommikuni oodata, loota, et mu teooria peab vett, kiire ring vanaema juurde vajalikus mõõdus varraste jahile teha ning siis Tartus kuduma hakata.
Aa, ei, kohe ei saa, sest neljapäeva õhtul, kui Härraga Selverisse jäätisejahile läksime, siis avastasime eest laadapäevad ja Härra ostis kaks tokki musta lõnga ning seadis mu fakti ette, et ta tahab endale klapiga kindaid. Mis mul muud üle jääb, kui tellimus täita. Õnneks kaua ei lähe nendega. Kui tubli olen, saan 2-3 päevaga valmis, kui nii tubli ei ole, siis maksimum nädalaga ikka.

Ahjaa, ja siis ma leidsin veel raglaanlõikes kampsuni kudumise õpetusi terve hunniku sealt foorumist ja ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik. Ma ei salli nende varrukate ja kehaosa kasvatamiste-kahandamistega mässamist, ma suudan selle raudselt kõik ära rikkuda. Ma olen elus valmis kudunud ühe kampsuni ja nüüd tagantjärgi meenutades oli see ikka väga ropp asi. Varrukad olid pikad nagu soolikad, krae oleks võinud pealael kokku tõmmata nagu kingikoti aga kehaosa oli nii jupp, et vist napilt kattis naba ja kõik.
Seega - esialgu lähen lihtsama vastupanu teed ja alustan oma kampsunite kudumist raglaaniga.
Ja üle-üldse tuleb kõigepealt esimene kampsun valmis saada (ma ei taha teada, kaua sellega aega läheb, jõuludeks võiks ometi valmis saada) ja siis edasi mõelda, kas on mõtet vaeva näha või jääda pigem oma väiksema ninni-nänni juurde püsima

Aga nüüd on tõesti aeg magama minna, kell palju, homme jälle metsa ja nii jõuab kiiremini kätte ka päev, kui ma saan oma igasuguste kudumistega jälle alustada ja ehk siis saab ka see blogi vaikselt-vaikselt täiendust :)

• 
• 
• 
• 
•